Üle maailma leidub tuhandeid erinevaid püügimeetodeid, mis on kohandatud kohalikele oludele ja liikidele. Toome välja olulisemad püügimeetodid Läänemere piirkonnas, kuid ka osa selliseid, mida kasutatakse meil populaarsete, kuid eksootilisemate kalade püügiks.
Sulgudes on välja toodud inglise keelsed vasted ning kalanduses kasutusel olevad rahvusvahelised lühendid.
Traalnoot ehk traal (trawl)
Traal on laevalt (peamiselt traalerilt) veetav kotitaoline kurnpüünis. Tänu oma efektiivsusele on traalist saanud nüüdisaja levinuim püügivahend. Teisalt võib traalipüügi süüks panna ka massilise ülepüügi.Põhjalähedane traal (Midwater trawl - OTM) on lehtrikujuline nakkepüügivahend, mille kuju sobib põhjas või põhja lähedal elavate liikide püüdmiseks. Traali tõmmatakse läbi vee kalalaeva järel.
Põhjatraali (Bottom trawl - OTB) veetakse mere põhja pidi edasi ühe või mitme kalalaeva külge kinnitatult. Traal tõmmatakse külgsuunas / külg ees pingule ja suured ujukid hoiavad traalisuu avatud. Alumisel küljel on raskused, näiteks ketid, mis hoiavad traali põhjas. Põhjatraalil on suur mõju kogu põhjakihile ja sellega kaasneb tihti suurel hulgal põhjas elutsevate liikide kaaspüüki.
Kurnpüünis ehk noot (purse seine)
Kurnpüünise püügipõhimõte seisneb selles, et veekogu osa piiratakse ümber, kala kättesaamiseks veetakse püünis kokku. Kurnpüünis on väga efektiivne püügivahend. Kõige suurema püügivõimekusega on traalpüünis, mis võib kahjustada nii kalapopulatsioone kui ka merekeskkonda.
Põhjanoot ehk mutnik on Eestis enim kasutatud kurnpüünis. Populaarne on selline püügiviis Peipsi järvel ja meres (näiteks lestapüügil). Mutniku mõju veekeskkonnale on küllaltki suur, mistõttu ei pea keskkonnainspektsioon seda keskkonnahoidlikuks püügimeetodiks.
Seinnoot (purse seine - PS) on suurim kalapüünis. Seinnoota kasutatakse üldiselt avaveekala püügiks, kuid püünise väiksemaid versioone ka lõunapoolsete merede rannavetes ja järvedes. Seinnoodaga, mis moodustab suure võrkseina, piiratakse kalaparv ümber. Seinnoota kasutatakse tuunikala, heeringa, kilu ja makrelli püügil.Veonoot (beach seine - SB)on kaldale, laevale või jääle veetava kurnpüünise üldnimetus. Veonooda omapära seisneb selles, et selle võrksein peab kogu kokkuvedamise ajal ulatuma pinnast põhjani.
Tragi
Tragi on kotitaoline püügivahend. Jäigale terasraamile on kinnitatud ava, mida veetakse mööda põhja. Tragi on populaarne püügivahend koorikloomade ja karpide püüdmisel Inglise vetest.
Tragi (dredge - DRB) võib teha suurt kahju põhjastiku elukeskkonnale. Eestis on sihipärane tragimine ehk tragiga kalapüük keelatud.
Nakkepüünised ehk võrgud
Neid kalapüügivahendeid kasutatakse paljude erinevate söögikalade püügil. Võrgusilma suurus võimaldab vältida väikseid, noori või liiga suuri kalu. Hoolimata selektiivsusest võivad võrgud põhjustada juhuslikku kaaspüüki – kinni võivad jääda hülged, delfiinid ja sukelduvad linnud, kes end püünistesse mässivad. Teine suur probleem on nn fantoompüük, kus kaotatud kalavõrgud triivivad meres ringi ja püüavad veel pikka aega kalu edasi. Seda põhjustab asjaolu, et sünteetilised võrgukiud ei lagune.Nakkevõrk (gillnet - GN)on püünis, mis koosneb ühest võrgutükist, mille ülemise selise pikkus on kuni 70 meetrit, või üksteise külge ühendatud lühemate võrkude jadast, mille kogupikkus on kuni 70 meetrit, ja mida hoitakse ujukite ja raskustega vees vertikaalasendis. Eestis kasutatakse seda näiteks ahvenapüügil. Nakkevõrku nimetatakse teinekord ka püütava kala järgi: ahvena-, kammelja-, kilu-, lesta-, lõhe-, räime-, siia-, särje-, tindivõrk jm.
Triivvõrk on võrk, mis pannakse ujukitega veepinnale ja lastakse pärivoolu triivida. Võrgud võivad olla paari kilomeetri pikkused. Triivvõrku kasutatakse avamerel heeringa-, lõhe- ja makrellipüügil, kuid Läänemerel on need alates 2008. aastast keelatud.
Lõkspüünised
Lõkspüünise põhimõte seisneb kala suunamises ja eksitamises püünisesse või selle osasse, millest väljumine on raskendatud. Lõksu jääv kala või mereand on tavaliselt niikaua elus, kuni kalur tuleb püünist kontrollima. Tänu sellele on lõkspüünisest võimalik tagasi merre lasta nii alamõõdulised kalad kui ka ohustatud liigid, kahjustamata nende populatsiooni.Mõrd (fyke net - FYK, FIX) on lehtrikujulise suudmeavaga lõkspüünis, mille pujused takistavad kaladel vetta tagasi pääseda. Seda kasutatakse peamiselt sise- ja rannavetes, harilikult koos kalatõketega. Erinevate liikide püüdmisel kasutatakse eri tüüpi mõrdasid.
Kastmõrd (stationary uncovered pound nets - FPN) on Eesti rannakalanduses tähtsal kohal, sest toob suurimaid saake. Tavalise mõrraga võrreldes on kastmõrraga võimalik püüda suuremaid koguseid kala, kuna ruumikas kalakastis jätkub hapnikku rohkem ja kasti on kergem tühjendada. Kastmõrraga püük on üks tootlikumaid ja ökonoomsemaid ning kala kvaliteet on sealjuures väga hea. Kastmõrd on rannakaluritele kõige olulisem räimepüügivahend.
Lõkspüünis (pots - FPO) on koonuse- või kastikujuline püünis, mida kasutatakse peamiselt vähilaadsete, näiteks jõevähi ja krabi püüdmisel. Eri piirkondades võib lõkspüünise suurus ja kuju erineda, kuid peamine põhimõte jääb samaks – vähk läheb ühest avast sisse ja enam välja ei saa.
Õnged ja jadad
Õngepüük (handline - LHP) on nööri ja ühe või mitme konksuga vahend, mis on populaarne nii kutselises kui ka harrastuskalanduses. Õigel kasutamisel kahjustab õngpüünisega püük keskkonda kõige vähem.
Käsiõng koosneb ridvast, ujukist või noogutist, õngenöörist ja kuni kolmest üheharulisest konksust või kirptirgust, lisaks võib see olla varustatud ridvarõngaste, raskuse ja rulli või haspliga. Tuunikala püüdmisel kasutatakse ka motoriseeritud õnge, mida ei peeta keskkonnasäästlikuks.
Õngejada (longline - LL) puhul on liini otsas 1–3 meetrise vahega konksuga õnged/lipsud. Liinide kogupikkus võib varieeruda mõnest sajast meetrist rannapüügil rohkem kui viie miilini suuremahulisel, mehhaniseeritud kalapüügil. Õngeliinid võivad paikneda piki põhja või otse veepinna all.
Püügimeetodite kirjeldamisel on olnud abiks kalapüügieeskiri, kus on defineeritud Eestis lubatud püügivahendid. Lisainfot püügivahendite kohta leiad Eesti kalastuse entsüklopeediast.